युद्धकाण्डे पञ्चनवतितमः सर्गः
Sarga 95: Lamentation in Laṅkā and the Causal Chain of Enmity
तानितानिसहस्राणिसारोहाणां च वाजिनाम् ।रथानांत्वग्निवर्णानांसध्वजानांसहस्रशः ।।।।राक्षसानांसहस्राणिगदापरिघयोधिनाम् ।काञ्चनध्वजचित्राणांशूराणांकामरूपिणाम् ।।।।निहतानिशरैर्दीस्तीक्ष्णैस्तप्तकाञ्चनभूषणैः ।रावणेनप्रयुक्तानिरामेणाक्लिष्टकर्मणा ।।।।
tāni tāni sahasrāṇi sārohāṇāṃ ca vājinām |
rathānāṃ tv agni-varṇānāṃ sa-dhvajānāṃ sahasraśaḥ ||
rākṣasānāṃ sahasrāṇi gadā-parigha-yodhinām |
kāñcana-dhvaja-citrāṇāṃ śūrāṇāṃ kāma-rūpiṇām ||
nihatāni śarair dīptais tīkṣṇais tapta-kāñcana-bhūṣaṇaiḥ |
rāvaṇena prayuktāni rāmeṇākliṣṭa-karmaṇā ||
Libu-libo ang mga karwaheng may watawat, na hinihila ng mga kabayong kulay-apoy; at libu-libo ring rākṣasa na mandirigmang may pamalo at bakal na pamukpok, ang mga watawat ay kumikislap sa ginto, matatapang at nakapag-aanyo ayon sa nais—sila’y pinaslang ni Rāma, ang di-napapagod sa gawa, sa pamamagitan ng nagliliyab at matatalim na palasong may palamuting gintong pinainit, yaong mga hukbong ipinadala ni Rāvaṇa.
The Vanaras and Rakshasas attacked one another with wonderful maces, darts, swords, and axes in war.
Dharma is portrayed as effective protection against oppressive force: even vast, dazzling might collapses when opposed by righteous, disciplined action.
The narrator summarizes the immense scale of Rāma’s destruction of the rākṣasa forces fielded by Rāvaṇa.
Akliṣṭa-karma—Rāma’s tireless competence and unwavering commitment to duty.