कात्यायनस्य न प्रोक्तं किञ्चित्तत्र महामते । किं वा तेन कृतं नैव किं वा ते विस्मृतिं गतम्
kātyāyanasya na proktaṃ kiñcittatra mahāmate | kiṃ vā tena kṛtaṃ naiva kiṃ vā te vismṛtiṃ gatam
“Wahai yang berjiwa besar, di sana tidak disebut sedikit pun tentang Kātyāyana. Adakah beliau tidak melakukan apa-apa di situ, ataukah hal itu terlepas daripada ingatanmu?”
Ṛṣis (Sages)
Scene: वन-आश्रम-परिसरे ऋषयः सभायां उपविष्टाः; एकः ऋषिः (वा समूहः) ‘कात्यायनस्य’ विषये विस्मयेन प्रश्नं करोति; पृष्ठे तीर्थ-क्षेत्रस्य संकेतः (वृक्षाः, जलाशयः).
Sacred history is expected to be complete—lineages and their contributions to tīrthas are part of dharmic memory.
The verse continues the discussion of the same regional tīrthas, now seeking Kātyāyana’s connection to them.
None; it is a prompt for further narration about Kātyāyana’s acts and any related rites.