Akṣara–Kṣara Viveka: Vasiṣṭha–Karāla-Janaka Saṃvāda (अक्षर-क्षर विवेकः)
नवे कपाले सलिल संन्यस्तं हीयते यथा । नवेतरे तथाभावं प्राप्नोति सुखभावितम्
nave kapāle salila-saṃnyastaṃ hīyate yathā | navetare tathābhāvaṃ prāpnoti sukha-bhāvitam ||
Wika ni Parāśara: “Gaya ng tubig na ibinuhos sa bagong gawang palayok na lupa na hindi pa naluluto—sumisipsip at nawawala; ngunit ang tubig na inilagay sa palayok na mahusay na naluto ay nananatiling buo. Gayon din, ang kabutihang-loob na nagdudulot ng ligaya, na bunga ng mabubuting gawa, ay tumitibay lamang kapag naitatag sa hinog at dalisay na panloob na kamalayan (isip at puso).”
पराशर उवाच
Merit and happiness gained from good actions become stable only when supported by a mature, purified mind; otherwise they ‘leak away’ due to inner impurity, instability, or lack of self-control.
Parāśara instructs through a household metaphor: an unbaked clay pot cannot retain water, but a fired pot can. Likewise, spiritual or ethical gains remain only in a well-formed inner character.