नानाशस्त्रभृतः क्रुद्धा भर्त्सयन्तो मुहुर्मुहु: । तब नाना प्रकारके अस्त्र-शस्त्र धारण किये कुपित पाण्डव-सैनिक एक साथ गर्जना करते हुए वहाँ दुर्योधनपर टूट पड़े और बारंबार उसे फटकारने लगे ।।
sañjaya uvāca | nānāśastrabhṛtaḥ kruddhā bhartsayanto muhur muhuḥ | duryodhano 'py asambhrāntas tān raṇe niśitaiḥ śaraiḥ |
Sinabi ni Sañjaya: Ang mga mandirigmang may sari-saring sandata, sa tindi ng galit, ay paulit-ulit siyang nilalait at sinisigawan. Ngunit si Duryodhana ay hindi natinag at hindi nalito; sa larangan ng digmaan hinarap niya sila sa pamamagitan ng mga palasong matalas na parang talim. Sa gitna ng unos ng pang-iinsulto at paglusob, nanatili siyang matatag, at sinagot ang poot ng walang humpay na lakas-mandirigma.
संजय उवाच
The verse underscores how anger and verbal provocation (bhartsanā) intensify violence in war, while composure (asambhrānta) can be morally ambiguous: steadiness is a power, but its ethical value depends on the cause it serves.
Pāṇḍava fighters, furious and armed with many weapons, surge against Duryodhana while repeatedly taunting him. Duryodhana remains unflustered and counters them in the battle with sharp arrows, continuing to fight fiercely.