Previous Verse
Next Verse

Shloka 14

श्वेतमुनिना कालस्य निग्रहः (मृत्युञ्जय-भक्ति-प्रसादः)

ततो निशम्य कुपितस् तीक्ष्णदंष्ट्रो भयङ्करः श्रुत्वा श्वेतस्य तद्वाक्यं पाशहस्तो भयावहः

tato niśamya kupitas tīkṣṇadaṃṣṭro bhayaṅkaraḥ śrutvā śvetasya tadvākyaṃ pāśahasto bhayāvahaḥ

Al oírlo, se enfureció—terrible, de colmillos afilados. Y al escuchar las palabras de Śveta, aquel ser pavoroso, con el lazo (pāśa) en la mano, se volvió aún más temible.

tataḥthen/thereupon
tataḥ:
niśamyahaving heard
niśamya:
kupitaḥenraged
kupitaḥ:
tīkṣṇa-daṃṣṭraḥsharp-fanged
tīkṣṇa-daṃṣṭraḥ:
bhayaṅkaraḥfear-causing/terrible
bhayaṅkaraḥ:
śrutvāhaving heard
śrutvā:
śvetasyaof Śveta
śvetasya:
tad-vākyamthose words/that statement
tad-vākyam:
pāśa-hastaḥwith a noose in hand
pāśa-hastaḥ:
bhayāvahaḥbringing fear/dreadful
bhayāvahaḥ:

Suta Goswami (narrating to the sages of Naimisharanya)